Nii.. Juhtus nüüd selline asi, et vahetasin meie blogi aadressi ja pealkirja ära. "lauraandmartinincroatia.blogspot.com" on tänasest "lauraandmartindiving.blogspot.com". Leidsin, et nii on õige, sest kõik see, mis juhtus Horvaatias, on nagu eellugu sellele, kuidas me sukelduma hakkasime.

Tähele tuleb muidugi panna seda, et me oleme täiesti algajad sukeldujad ja postitused sukeldumise kohta põhinevad rohkem meie emotsioonidel ja kindlasti kogenud sukelduja jaoks on need täiesti mitteinformatsiivsed.

Alustame siis:
Esimene sukeldumine Eestis
Mõte minna sukeldumisklubisse Maremark uudistama, oli minul ja Martinil juba ammu kavas. Lõpuks 24. augustil võttis Martin ikka selle retke ette. Tuli välja, et hetkel on käimas kolmepäevaline sukeldumislaager Toilas ja et kui me soovime, võime sinna kohale minna.
Helistasime neile ja meile soovitati, et meres üksi on meil ilmselt igav sukelduda ning et tee peale jäävad Äntu järved, kust võiks läbi käia. Mõeldud, tehtud. Reedel rentisime varustuse ja laupäeval kell 7 hakkasime järvede poole sõitma. Sõit ise oli kuskil tund ja 20 minutit pikk. Kui kohale jõudsime, oli õhutemperatuur kuskil 16 kraadi, ilm oli pilves ja mingit soovi end märjaks kasta küll ei olnud. Aga muud üle ei jäänud. Otsustasime Martiniga minna Äntu Sinijärve sukelduma, mis peaks olema kõige selgem. Selge on ta tänu maa-alustele allikatele, mis järve veega täidavad. Aga allikate tõttu on vesi külm.
Järve ümbrus on kena ja parkimisplatsi juures on olemas lõkkeplats, istumiskohad ja välikäimla. Järve äärde on ehitatud väike sild, kust saab sisse minna. Alguses mõtlesin, et ehk on kaldast parem minna, kuid esimest sammu astudes sain aru, et tuleb vist ikka silda kasutada. Nimelt vajus jalg põlveni mudasse ja sel hetkel ei kandnud ma isegi varustust seljas.
Kui vette jõudsime, siis esimene emotsioon oli, et nii külm ei olegi, kui arvasime. Põhja minnes saime aga aru, et nii see ikka päriselt ei ole. Minul oli kalipso kapuutsiga, Martinil ei olnud. Vee alla sattudes tundisime mõlemad peavalu sarnast tunnet, mis tulenes sellest, et pea polnud harjunud nii külma veega. Martin ütles, et tal tõmbus nägu krampi ja regulaatorit tuli käega suus hoida, et see minema ei lendaks. Kuid ütleme nii 5 minuti möödudes, harjus sellega lõpuks ära.
Alguses võtsime suuna valele poole ja leidsime, et rohkem kui 2 meetri sügavusele me ei saagi minna. Kuna oleme ikka algajad ja kompassi meil polnud, samuti ka veel mitte väga head orienteerumisoskust, siis tulime pinnale ja ujusime silla suhtes rohkem vasakule poole ja leidsime süvikuid, kust allikad järve jõuavad, kõige sügavam koht, mille meie kätte saime, oli 5,7 meetrit. Järve kõige sügavamat kohta - 8 meetrit - meie üles ei leidnud. Kuid hiljem küsides saime aru, et see peaks olema rohkem rohkem paremal sellest kohast, kus meie olime.
Nähtavus oli ülihea, vana hea Vikipeedia ütleb, et läbinähtavus võib olla kuni 15 meetrit. Samuti on seal kirjas: "Kaldad on õõtsikulised, põhja katab järvelubi, millel kasvab lopsakas taimestik (mändvetikas, vesisammal, kuuskhein). Mändvetikad meenutavad natuke korallimerd. Kaldal kasvab tarn, pilliroog, ubaleht, soopihl, ädalalill." Põhi oli tõesti päris kena ja tihedalt vetikat täis ja seal, kus taimi ei kasvanud, oli põhi väga pehme ja väga kerge oli vett sogaseks ajada. Kalu meil ei õnnestunud näha. aga tore oli see, et päike piilus vahepeal pilve tagant välja ja madalas vees sukeldudes on ilus seda valgusemängu vaadata.

"Internetist leitud pilt Sinijärve põhjast"

Pärast 35 minutit sukeldumist(kui me ei loe sisse vahepeal korra pinnale tulemist), otsustasime välja tulla. Järve veetemperatuur oli 8 kraadi ja see hakkas vaikselt tunda andma.
Olime väga rahul ja veest välja tulles ei olnud üldse nii külm. Külm hakkas siis, kui kalipso seljast ära võtsin. Aga tundub, et Martin on vähem külmakartlik kui mina, sest terve päev ta ei kasutanud pikki pükse ega sooje sokke.
Kodus olime me valmis teinud tee, mille me ära jõime. Hakkasime varustust kokku panema ja Martinil oli probleeme regulaatori lahti keeramisel ballooni küljest. Kuna me ei jõudnud seda lahti keerata, siis otsustasime, et läheme Toilasse, küll keegi seal selle lahti saab (kas siis jõu või nõuga).

Jälle pooleteist tunnine sõit ja jõudsime Toila sadamasse. Tahtsime sinna minna, et näha klubielu ja ka Läänemerd. Inimesed olid toredad ja saime natuke ka sukeldumisjuttu ajada. Kuna kõrgsurvekompressor polnud veel Tartust jõudnud, et meie balloonid pärast Äntut õhku taas täis lasta, siis pidime tunnikese või rohkem ootama. Lõpuks saime hoopis teised, juba täis, balloonid ja saime merre minna. Merre sukelduma läksime kaldast. Väga tore see minu jaoks polnud, sest varustus on raske ja seda pidi pikema maa seljas tassima. Kui lõpuks juba "sügavamasse" vette jõudsime, siis avastasime, et nähtavus oli nii kehva, et oma kaaslase võis juba poole meetri pealt ära kaotada. Üheks hetkeks avastasingi, et olen täitsa üksinda, ümberringi on mingi kollakasroheline udu ja midagi aru pole saada. Kuid leidsin ikka Martini üles ja natuke aega me sulistasime vees, aga lõpuks saime aru, et sellel suurt pointi ei ole ja läksime välja. (Max sügavus võib olla oli 3-4 meetrit, mitte rohkem).

Kuna me pettusime meres, siis otsustasime, et nüüd ei olegi midagi muud teha kui tuleb tagasi Äntusse minna. Nimelt kuulsime teistelt, et kui minna Valgejärve, siis seal on rohkem kalu jne. Pakkisime asjad kokku ja panime uuesti Äntu poole ajama. Kui Toilas oli ilm väga ilusaks läinud: üksikud pilved, väike tuul ja päike paistis, siis mida rohkem me Äntu poole jõudsime, seda koledamaks läks ilm.
Kuskil 7-8 kilomeetrit sihtkohast hakkas vihma sadama ja läks aina tugevamaks. Äntu Valgejärve juurde parkimisplatsile jõudes otsustasime järve vaatama minna ja üldse vaadata, mis ilm on. Rada järve äärde oli künklik ja mudane ja üsna pikk, seega varustust on sellevõrra raskem sinna tassida. Samas järve äärde oli ehitatud ilus sild koos kahe redeliga, millest on hea vette minna. Samuti oli lähedal riietumiskabiin, mida meie ei kasutanud, aga kui kunagi on vajadust, siis on hea teada. Järve juurde jõudes algas paduvihm ja kui me autoni jõudsime, olid mu püksid läbimärjad. Lõpuks ostustasime Martiniga, et ootame autos kuni kella 18.30ni, mis oleks viimane aeg, et vette minekuks end ette valmistada. Me oleksime ääre pealt koju sõitnud, sest külm ilm ja ainult veidi vaiksemaks jäänud vihm ei kutsunud sukelduma. Aga otsustasime siiski teisiti. Ja hea on, et otsustasime.
Vette jõudes saime, aru, et siin on veetemperatuur soojem kui Sinijärves ja tervelt 9 kraadi (ehk siis 17 kraadi). Nähtavus polnud nii hea, kuid siiski ikkagi hea - kuskil 5-7 meetrit. Ja järves oli palju-palju ahvenaid ja ma nägin ka ühte haugi. Ühele suuremale ahvenale ujusin isegi järgi. Samuti oli põhjas palju järvekarpe ja vähke!
Samuti vetikatest nägi penikeel väga kihvt vee all välja. Nagu pulksirged sambad.
Sügavus jäi 4 meetri kanti, kuid see ei seganud.

Haug

Ahven

Järvekarp

Ujuv penikeel

Mulle meeldis Valgejärv enam kui Sinijärv. Martinile meeldis jällegi Sinijärv rohkem.
Kui me veest välja tulime, siis oli eelnev pettumus mere pärast unustatud. Kuna oli juba õhtu (peaaegu 20.00), siis järve kattis kerge udu ja kõik oli haudvaikne. Ühesõnaga olime väga rahul.
Hakkasime kodu poole sõitma ja lõpuks pool kümme olimegi Tartus. Ja varustuse pesemise lõpetasime pärast kümmet, pärast mida tekkis suur suur väsimus, sest suur seiklus oligi otsa saanud.

9. päeva lõpp ja 10. päev ja 11. päev
Pärast eksamit olid tunded segased. Raske eksam oli ja kartus läbi kukkuda suur. Õhtuks oli tuul jälle tõusnud ja me ei saanud BBQ pidu korraldada, aga selle eest oli meil kena õhtusöök terrassil. Sai palju nalja ja lõpuks avaldasime üksteisele, kes meie secret friend on. Naljakas oli see, et Alessandro tegi kingitusi Martinile ja Alessandra mulle. Lõpuks kinkis Alessandra mulle merekarpidest käeketi, mis on olnud ta lucky charm juba aasta aega. Tegime palju pilte :)
..........
10. päev
Hommikul kell 9 läksime sukelduma ja olime Martiniga samas grupis. Käisime 22.2 meetri peal ja ütleme nii, et seda kõike pole võimalik kirjeldada... Martinil sai õhk enne otsa, nagu alati, seega ta läks pinnale tagasi varem. Nagu ta ise ütleb, et 20 meetri peal langes ta manomeetri seier sama kiiresti kui mõnel kiiremal mootorattal see tõuseb. Kõik tegid nalja, et Martinil on õhujagamise harjutus hästi selgeks saanud. Kõik läks hästi ja kui me välja tulime ja varustust pesime, siis saime teada, et kõik said kirjalikust eksamist läbi. Seega sertifikaat oli peaaegu käes. :)
Pärast sukeldumist meil oli väike uinak ja siis lõuna ning pärast seda pildistamine + saime personaalset tagasisidet oma sukeldumise kohta. Oli tore kuulda, kui instruktor ütles, et ta on rahul minu arenguga.
Saime kätte oma sukeldumispassid ja saime sinna juba kaks sukeldumise sissekannet teha.
Samal ajal läksid Marija ja osad veel ära ja sellest oli meeleltult kahju, sest meil oli koos nii lõbus ja me alati naersime kõhud kõveras.
Õhtul kell 21 hakkas meil väga pidulik õhtusöök, mis oli 4-käiguline ja kestis kuni südaööni. Vahepeal saime litsentsi kätte ja toimus ristimine, kus meile kõigile lestaga vastu tagumikku virutati. Saime jälle kõvasti nänni. Samuti olid korraldajad kokku pannud video parimatest piltidest ja see kõik oli üsna emotsionaalne. Sain nutta nagu alati. Samuti osad inimesed lahkusid juba öösel ja sain veel nutta. Aga ka kallistada palju. Uskumatu kui kiiresti me nende ~30 inimesega kontakti leidsime ja nii kahju on lahkuda.
........
11. päev
Pidime juba 6.30 tõusma. Sõime, pakkisime viimased asjad ja oligi aeg hüvastijättudeks. Pisaraid kui palju...  Kui mina ja Martin siia tulime, siis me ei osanud isegi oma parimas unenäos näha, kui palju häid sõpru me siit leiame ja kui raske ja valus on lahkuda. Nüüd me teame, et meie järgmised reisid peavad olema Horvaatiasse, Itaaliasse, Egiptusesse, Kanadasse, Belgiasse jne jne.
Ma arvan, et see aeg jääb meelde kui ühe parimana meie elus.
Ja nüüd peame reisima koju : Karlobag - Gospic - Zadar - Düsseldorf - München - Tallinn - Tartu.
Ma arvan, et kui me lõpuks koju jõuame, siis me oleme nii füüsiliselt kui ka emotsionaalselt väsinud.
I LOVE CROATIA! <3

7. , 8. , 9. päev
Pole ammu kirjutanud, sest täna (9. päeval) on meil eksam. Ja viimased päevad on olnud üsna sarnased : kell 8 üles ja kell 9 sukelduma. Nii tore on sukelduda, teeme erinevaid harjutusi vee all nagu nt ilma maskita ujumine ja varustuse vee all seljast võtmine. Iga päevaga läheme üha sügavamale: algul 9 m, siis 10 ja täna juba 14-15 meetrit. Kõik on üsna hästi läinud, aga Martinil saab vee all õhk üsna kiiresti otsa. Kell 13 on lõuna ja siis kella neljani võtame päikest ja ujume hästi palju, sest niiii kuum on :) .
Kell 17 on loeng ja siis õhtusöök ja siis me niisama lõdvestume ja joom veini.
Naljakas on see, et kui me siia tulime, siis siin oli megatugev tuul, mille tõttu me ei saanud sukeldumistreeringuid alustada, aga see läks üle, aga täna on tuul tagasi. Aga kuna me oleme juba "kogenud" sukeldujad, siis täna me sukeldumist ära ei jätnud. Ja homme on ka ilmselt tuul, kui mitte tugevam kui täna. Naljakas, et tuul tervitab meid ja saadab meid minema. :)
Aga nüüd randa päevitama ja õppima, et ilusti kirjalik eksam ära teha.

6. päev
Hommik nagu ikka, ärgata on raske ja üha raskemaks läheb iga päevaga. Sukeldumine oli kohe hommikul esimene asi. Päike paistis meile peal ja kalipsoga oli palaav. Vee all pidime maski täitma veega ja siis selle tühjendama, aga tõmbasin vett kõvasti sisse ja millegipärast hakkas kõrv valutama ja ma läksin välja. Sellest oli kahju. Martinil juhtus aga see, et tal sai õhk vee all otsa ja kui instuktor pani talle regu suhu, siis sissehingamise ajal ta kaotas regu suust äkilise liigutuse tõttu ja tõmbas palju vett kopsu. Õnneks talle suruti kiiresti regu tagasi suhu, aga Martin ise ütles, et paanika oli suur ja oli raske suruda alla vajadust pinnale tõusta. Aga lõpuks läks kõik hästi. Pärast sukeldumist oli lõuna ja kuna ilm on väga kuum (~35 kraadi), läksime randa päevitama. Õhtul oli.meil troopiline pidu, kus kõik olid riides Hawaii stiilis ja me tantsisime kuni kella 1ni. Peol rääkisime palju korraldajatega ja nad ütlesid, et järgmine aasta võtavad nad ainult eestlased siia ja et me meeldime neile väga. Samuti on itaallased väga toredad ja me saame nendega väga hästi läbi ja nad ütlevad, et me oleme nagu itaallased ja mitte tüüpilised eestlased. Martin õpetab siin kõigile kõhutantsu (mida ta Egiptuses õppis) ja kõik tahavad, et ta laulaks ja tantsiks neile. Eriti vaimustuses on temast üks Kanada tüdruk. Ühesõnaga kõik on toredad ja ja me saame kõigiga läbi, kaasa arvatud sukeldujatega. Nad on nii nooruslikud.
Ja inglise keelega on juba nii lihtne, et vahepeal on lihtsam Martiniga inglise keeles rääkida ja kui me räägime eesti keeles, siis inglise keelsed sõnad tulevad vahele. Kuigi õhtuti, kui me oleme väsinud, läheb kauem aega sõnade leidmisega.

4. ja 5. päev
Oi-oi, kui palju emotsioone on siiani olnud.. Pole aega, et kirjutadagi.
Eile algas hommik veidike raskelt, sest mul oli mõningaid raskusi kõhuga. Hommikul olid loengud ja meil käis arst rääkimas dekompressioonitõvest. Pauside ajal käisin magamas ja kui aeg oli minna sukelduma, siis oli enamvähem, kuigi ma natuke kartsin, et ma ei saa hakkama kõhu pärast. Panime varustuse selga, aga seekord me pidime ise varustuse kokku panema. See oli väga raske seljas! Hapnikuballoon, raskused.... Kui vette läksime, siis oli taevalik tunne. Kõik osalejad jagati 3 gruppi ja mina ja Martin oleme erinevates gruppides. Enne vee alla minekut jagati meid paaridesse, sest sukeldudes on oluline teha seda koos partneriga.
Algul oli meie grupil raskusi vee alla minekuga, sest meil polnud piisavalt raskusi küljes. Siis me saime raskusi juurde ja saimegi hakkama! Käisime 6 meetri sügavusel ja tegime harjutusi ja ujusime niisama ja nägime erinevaid kalu. Kui lõpuks me välja tulime, olin ma energiat täis ja kõht läks ka korda. Pärast seda kiire pesu ja siis meil hakkas National Food and Drink party rannas, kus inimesed tõid oma maa jooke ja sööke teistele proovida. Meie viisime joogiks viina, Vana Tallinnat ja söögiks kiluleiba munaga. Kõigile meeldis väga.
Teiste toidud ja joogid olid ka väga head.
Horvaadid olid hullud ja läksid vette - mitte ujuma, vaid niisama. Meie läksime järgi ja see kõik oli väga naljakas ja crazy. Pritsisime üksteist jne. Pärast seda tantsisime kuni kella 4ni öösel.
.....
Täna saime kell 11 ärgata ja pärast hommikusööki läksime Pagi saarele. See on tunnise laevasõidu kaugusel Karlobagist. Seal meil oli lühieksursioon ja pärast seda kõndisime Martiniga linna peal. Me ostsime kohalikku juustu, mis on tehtud lambapiimast ja erineb tavalisest selle poolest, et on soolane, sest lambad söövad taimi, mis on merevee tõttu soolased. Samuti ostsime kohalikku isetehtud veini ja mina ostsin kõrvarõngad, mis on tehtud kuulsast Pagi pitsist. Kui jalutuskäik oli tehtud, siis läksime randa päevitama. Ja proovisime ära ravimuda, mis on hullult tumeda värviga ja kui me end kokku sellega määrisime, olime pisikesed ahvid. See tegi naha niiii pehmeks. Kell 18 läksime tagasi laeva peale ja tegime vahepeatuse, kus soovijad said laevalt vette hüpata. Mina ei läinud, sest mul oli külm, aga Martin proovis ära - hüppas isegi vaatamata kõrgusele paadilt vette. Ja saigi läbi meie kuulsusrikas merereis ja saime isegi natuke päikest ja ei väsi kordamast, et niiii lahe on!
Martin tahtis lisada: Cheers! :))))

3. päev
Hommik oli tavaline. Ilm endiselt tuuline, aga päikseline! Ja päikese käes oli soe :) Enne lõunat oli meil loeng sportlaste toitumise kohta ja siis sukeldumise kohta. Tekkis väike hirm, sest lõpus on eksam, milleks peab õppima ja eelmine kord kukkus 3 inimest läbi. Siis oli lõuna, pärast mida me mõtlesime ujuma minna. Aga vesi oli KÜLM. Kui mina sisse läksin, siis ma hakkasin hingeldama, sest see oli niiiii külm. Instruktorid ütlesid, et vesi on 17-18 kraadi hetkel. Tuul on kogu sooja vee minema viinud. Poisid olid vapramad ja ujusid kauem. Ja kell 16 oli ESIMENE SUKELDUMISTRENN!!!! Me snorgeldasime ja õppisime õiget moodi sukelduma. Vesi oli soolane, aga külm ei olnud, sest kalipsod hoidsid väga hästi soojad.
Hästi kift on igaljuhul. Praegu ootame õhtusööki, joome baaris õlut ja vaade on merele. Õhtusöögiks sööme ainult mereande ja kala.
ELU ON ILUUUUUS!!!!! :))))

Laura

2. päev
Hommikul ärgata oli raske. Sõime hommikust ja kell 9 oli meil esimene loeng. Kahjuks sukeldimistrenni täna minna ei saa, sest tuul on nii tugev. Ja see on reaalselt megatugev! Mere peal on tuul nii tugev, et keerutab vett üles nagu vihma ja mul on tunne, et ma lendan minema kui ma kive taskusse ei pane. Niisiis meil on pärastlõunal samuti loeng juba järgmise päeva eest ette. Muidu ilm on super, päike paistab ja hetkel istun mere ääres ja nautisklen, sest lõuna oli nii suur, et peale seda liikuda ei jaksa.. Martin ütles, et paksukeste suvelaagrist ei tule midagi välja, sest süüa antakse nii palju.
.........
Pärast lõunat oli meil külalisprofessor, kes rääkis meile toitumisest. Oli päris huvitav, ka Martin sai aru, millest räägiti (kuigi vahepeal oli jutt üsna meditsiiniline). Siis meil oli aarete jaht, kus me pidime leidma õiged kohad üles, mille kohta meil olid vihjed. Minu grupp jäi viimaseks, aga Martini grupp võitis. Samas oli hea inimestega veel tutvuda. Auhinnaks oli magustoit - pannkoogid jäätise ja nutellaga. Enne õhtusööki oli mul ja Martinil pikk vestlus instruktoritega ja saime nendega lähemalt tuttavaks. Õhtusöögiks oli mingi grillitud kaheksajalgne, peaks ütlema, et päris hea oli. Ja me istusime ühe korraldaja ja professori kõrval ja meil oli väga lõbus. Pärast õhtusööki proovisime veidike kohalikku napsu, mis maitses nagu tequila ja lõbutsesime niisama. Aga ma väsime juba kella 23 ära ja kell 00 tulimegi ära magama.