Nii.. Juhtus nüüd selline asi, et vahetasin meie blogi aadressi ja pealkirja ära. "lauraandmartinincroatia.blogspot.com" on tänasest "lauraandmartindiving.blogspot.com". Leidsin, et nii on õige, sest kõik see, mis juhtus Horvaatias, on nagu eellugu sellele, kuidas me sukelduma hakkasime.
Tähele tuleb muidugi panna seda, et me oleme täiesti algajad sukeldujad ja postitused sukeldumise kohta põhinevad rohkem meie emotsioonidel ja kindlasti kogenud sukelduja jaoks on need täiesti mitteinformatsiivsed.
Alustame siis:
Esimene sukeldumine Eestis
Mõte minna sukeldumisklubisse Maremark uudistama, oli minul ja Martinil juba ammu kavas. Lõpuks 24. augustil võttis Martin ikka selle retke ette. Tuli välja, et hetkel on käimas kolmepäevaline sukeldumislaager Toilas ja et kui me soovime, võime sinna kohale minna.
Helistasime neile ja meile soovitati, et meres üksi on meil ilmselt igav sukelduda ning et tee peale jäävad Äntu järved, kust võiks läbi käia. Mõeldud, tehtud. Reedel rentisime varustuse ja laupäeval kell 7 hakkasime järvede poole sõitma. Sõit ise oli kuskil tund ja 20 minutit pikk. Kui kohale jõudsime, oli õhutemperatuur kuskil 16 kraadi, ilm oli pilves ja mingit soovi end märjaks kasta küll ei olnud. Aga muud üle ei jäänud. Otsustasime Martiniga minna Äntu Sinijärve sukelduma, mis peaks olema kõige selgem. Selge on ta tänu maa-alustele allikatele, mis järve veega täidavad. Aga allikate tõttu on vesi külm.
Järve ümbrus on kena ja parkimisplatsi juures on olemas lõkkeplats, istumiskohad ja välikäimla. Järve äärde on ehitatud väike sild, kust saab sisse minna. Alguses mõtlesin, et ehk on kaldast parem minna, kuid esimest sammu astudes sain aru, et tuleb vist ikka silda kasutada. Nimelt vajus jalg põlveni mudasse ja sel hetkel ei kandnud ma isegi varustust seljas.
Kui vette jõudsime, siis esimene emotsioon oli, et nii külm ei olegi, kui arvasime. Põhja minnes saime aga aru, et nii see ikka päriselt ei ole. Minul oli kalipso kapuutsiga, Martinil ei olnud. Vee alla sattudes tundisime mõlemad peavalu sarnast tunnet, mis tulenes sellest, et pea polnud harjunud nii külma veega. Martin ütles, et tal tõmbus nägu krampi ja regulaatorit tuli käega suus hoida, et see minema ei lendaks. Kuid ütleme nii 5 minuti möödudes, harjus sellega lõpuks ära.
Alguses võtsime suuna valele poole ja leidsime, et rohkem kui 2 meetri sügavusele me ei saagi minna. Kuna oleme ikka algajad ja kompassi meil polnud, samuti ka veel mitte väga head orienteerumisoskust, siis tulime pinnale ja ujusime silla suhtes rohkem vasakule poole ja leidsime süvikuid, kust allikad järve jõuavad, kõige sügavam koht, mille meie kätte saime, oli 5,7 meetrit. Järve kõige sügavamat kohta - 8 meetrit - meie üles ei leidnud. Kuid hiljem küsides saime aru, et see peaks olema rohkem rohkem paremal sellest kohast, kus meie olime.
Nähtavus oli ülihea, vana hea Vikipeedia ütleb, et läbinähtavus võib olla kuni 15 meetrit. Samuti on seal kirjas: "Kaldad on õõtsikulised, põhja katab järvelubi, millel kasvab lopsakas taimestik (mändvetikas, vesisammal, kuuskhein). Mändvetikad meenutavad natuke korallimerd. Kaldal kasvab tarn, pilliroog, ubaleht, soopihl, ädalalill."
Põhi oli tõesti päris kena ja tihedalt vetikat täis ja seal, kus taimi ei kasvanud, oli põhi väga pehme ja väga kerge oli vett sogaseks ajada. Kalu meil ei õnnestunud näha. aga tore oli see, et päike piilus vahepeal pilve tagant välja ja madalas vees sukeldudes on ilus seda valgusemängu vaadata.
Pärast 35 minutit sukeldumist(kui me ei loe sisse vahepeal korra pinnale tulemist), otsustasime välja tulla. Järve veetemperatuur oli 8 kraadi ja see hakkas vaikselt tunda andma.
Olime väga rahul ja veest välja tulles ei olnud üldse nii külm. Külm hakkas siis, kui kalipso seljast ära võtsin. Aga tundub, et Martin on vähem külmakartlik kui mina, sest terve päev ta ei kasutanud pikki pükse ega sooje sokke.
Kodus olime me valmis teinud tee, mille me ära jõime. Hakkasime varustust kokku panema ja Martinil oli probleeme regulaatori lahti keeramisel ballooni küljest. Kuna me ei jõudnud seda lahti keerata, siis otsustasime, et läheme Toilasse, küll keegi seal selle lahti saab (kas siis jõu või nõuga).
Jälle pooleteist tunnine sõit ja jõudsime Toila sadamasse. Tahtsime sinna minna, et näha klubielu ja ka Läänemerd. Inimesed olid toredad ja saime natuke ka sukeldumisjuttu ajada. Kuna kõrgsurvekompressor polnud veel Tartust jõudnud, et meie balloonid pärast Äntut õhku taas täis lasta, siis pidime tunnikese või rohkem ootama. Lõpuks saime hoopis teised, juba täis, balloonid ja saime merre minna. Merre sukelduma läksime kaldast. Väga tore see minu jaoks polnud, sest varustus on raske ja seda pidi pikema maa seljas tassima. Kui lõpuks juba "sügavamasse" vette jõudsime, siis avastasime, et nähtavus oli nii kehva, et oma kaaslase võis juba poole meetri pealt ära kaotada. Üheks hetkeks avastasingi, et olen täitsa üksinda, ümberringi on mingi kollakasroheline udu ja midagi aru pole saada. Kuid leidsin ikka Martini üles ja natuke aega me sulistasime vees, aga lõpuks saime aru, et sellel suurt pointi ei ole ja läksime välja. (Max sügavus võib olla oli 3-4 meetrit, mitte rohkem).
Kuna me pettusime meres, siis otsustasime, et nüüd ei olegi midagi muud teha kui tuleb tagasi Äntusse minna. Nimelt kuulsime teistelt, et kui minna Valgejärve, siis seal on rohkem kalu jne. Pakkisime asjad kokku ja panime uuesti Äntu poole ajama. Kui Toilas oli ilm väga ilusaks läinud: üksikud pilved, väike tuul ja päike paistis, siis mida rohkem me Äntu poole jõudsime, seda koledamaks läks ilm.
Kuskil 7-8 kilomeetrit sihtkohast hakkas vihma sadama ja läks aina tugevamaks. Äntu Valgejärve juurde parkimisplatsile jõudes otsustasime järve vaatama minna ja üldse vaadata, mis ilm on. Rada järve äärde oli künklik ja mudane ja üsna pikk, seega varustust on sellevõrra raskem sinna tassida. Samas järve äärde oli ehitatud ilus sild koos kahe redeliga, millest on hea vette minna. Samuti oli lähedal riietumiskabiin, mida meie ei kasutanud, aga kui kunagi on vajadust, siis on hea teada. Järve juurde jõudes algas paduvihm ja kui me autoni jõudsime, olid mu püksid läbimärjad. Lõpuks ostustasime Martiniga, et ootame autos kuni kella 18.30ni, mis oleks viimane aeg, et vette minekuks end ette valmistada. Me oleksime ääre pealt koju sõitnud, sest külm ilm ja ainult veidi vaiksemaks jäänud vihm ei kutsunud sukelduma. Aga otsustasime siiski teisiti. Ja hea on, et otsustasime.
Vette jõudes saime, aru, et siin on veetemperatuur soojem kui Sinijärves ja tervelt 9 kraadi (ehk siis 17 kraadi). Nähtavus polnud nii hea, kuid siiski ikkagi hea - kuskil 5-7 meetrit. Ja järves oli palju-palju ahvenaid ja ma nägin ka ühte haugi. Ühele suuremale ahvenale ujusin isegi järgi. Samuti oli põhjas palju järvekarpe ja vähke!
Samuti vetikatest nägi penikeel väga kihvt vee all välja. Nagu pulksirged sambad.
Sügavus jäi 4 meetri kanti, kuid see ei seganud.
Haug
Ahven
Järvekarp
Ujuv penikeel
Mulle meeldis Valgejärv enam kui Sinijärv. Martinile meeldis jällegi Sinijärv rohkem.
Kui me veest välja tulime, siis oli eelnev pettumus mere pärast unustatud. Kuna oli juba õhtu (peaaegu 20.00), siis järve kattis kerge udu ja kõik oli haudvaikne. Ühesõnaga olime väga rahul.
Hakkasime kodu poole sõitma ja lõpuks pool kümme olimegi Tartus. Ja varustuse pesemise lõpetasime pärast kümmet, pärast mida tekkis suur suur väsimus, sest suur seiklus oligi otsa saanud.